See on ilus, et meile on antud üks kuu aastas, et tähistada ja tähtsustada headust. Ma arvan, et meile on seda hädasti vaja, sest ilma selleta ei oleksi me võimelised aega maha võtma, et enda ümber ringi vaadata. Kuigi ma olen arvamusel, et hea peaks olema oluline terve aasta vältel, olen ma ka tänulik, et meil on see üks kuu. Las ta siis olla, seegi ju hea. Seda võimalust, palun, ärge laske raisku. Mulle meeldib see kuuse, mandariinide ja sulava küünlavaha lõhn ja perega piparkookide küpsetamine. Seda ei tahaks küll mitte millegi vastu vahetada.
Mul oli vahepeal vaja üks jõululugu välja mõelda, millest pidi video saama, aga ilmselt oli see selles veel natuke toores ja paremad ideed tahtsid peale tulla. Igatahes tahaksin seda Sinuga, armas lugeja, siin koos väikestet täiendustega jagada.
Pargis sajab laia sulgkerget lund. Keegi kõnnib valgel lumeväljal. Taustaks mängib akustilise tooniga lugu. Veidi eemal, piparkoogimajakese moodi tares, istub väike poiss ja kirjutab jõuluvanale kirja. Paber on erkpunaste äärtega. Tähed on hoolikalt kirjutatud, kuid näevad rohmakad välja. Poiss on elevil ja kärsitu, rullib kirjakese kokku ja viib selle päkapikusussi siise.
Poiss ja tüdruk seisavad akna juures ning vaatavad
päkapikusussi ja kirja. Väljas hakkab hämarduma. Aknast välja vaadates on näha
ingli kujutist ning oiss ja tüdruk vaatavad
tähendusrikka pilguga teineteisele otsa.
"Kahju, et meie enam jõuluvanale ei kirjuta," lausub üks.
Tüdruk vaatab aknast välja. "Kui Jumal on olemas, või noh, temasse usutakse, siis miks ei võiks ka Jõuluvana olemas olla?" Lume sees sumpab hõbetiivakestega ingel nagu väike päkapikk.
Sama päeva õhtul leiavad poiss ja tüdruk end koos sõpradega istumas ja jõuluvanale kirja kirjutamas. Kõik on õnnelikud ja
täiendavad üksteise soovide nimekirju, mis on pikad ja
täis materiaalseid asju. Tehakse endast telefoniga pilte ja süüakse mandariine. Saabub õhtu ning aknalaual lebavad soove täis kirjad. Aknale ilmub
taas ingli kujutis.
Hommikul lähevad tüdruk ja poiss aknalaua juurde. Kirjad on
kadunud, nende asemel lebab seal pilt eilsest õhtust. Selle taga on kiri: „Kallid
kingitused paakuvad rahulolu vaid lühikeseks ajaks – mälestused on aga jäävad.“
Poiss istub arvutis ja vaatab süvenenult ekraani, eejärel
nõjatub tooli seljatoele ja näeb laual ingli kujutist. Ta tõuseb püsti ja lükkab
lap-topi ekraani kinni, et sõbrale helistada. Nad lähevad välja jalutama. Puudel on jõulukaunistused. Õhtu tundub piisavalt täiuslik, et lumel lebada ja lumeingleid teha.
Jõuluõhtul istub tüdruk keset kinke- ja kilekotte ja on hulluks minemas. Järsku aga viskab kõik
muu kõrvale, võtab kuskilt paari villaseid sokke ja paneb need ilusasse
kinkekotti. Siis on ta valmis, et teele asuda.
Tuba on rahvast täis. Kõik on
rõõmsad ja joovad hõõgveini, laual on mandariinid ja jagatakse piparkooke. Heliseb uksekell ja keegi läheb avama. Ta avab ukse ja
trepil lebab kingikott.
Kingikotis on üks suur kingikarp. Kingikoti peal on silt: „Luuletust lugemata mitte avada.“ Keegi,
kellel on päkapikumüts peas, võtab kingikoti enda kätte ning talle loetakse luuletust. Avatakse kingikott, mille sees on maiustused ja kaamera, et sõbrad saaksid
veel oma mälestusi jäädvustada. Ekraanile ilmub
tekst: „Hoidke elus traditsioone, sest need loovad ja ühendavad mälestusi.“
Lõpp.
Kaunist ja rahulikku jõuluaega!
P.S. Kui kellelgi on mõni hea idee, kuidas võidelda piparkoogisõltuvusega, siis palun andke teada.
