Jõuluimed

Pole vist saladus, et jõulude ajal juhtub rohkem imesid, kui tavaliselt. Kuigi, mina ise olen veendunud, et imesid juhtub kogu aeg. Iga päev. Tuleb lihtsalt õppida neid märkama. See, kui Sa näiteks kiirustades punase tulega üle tee jooksed, sest Sul on ilmtingimata vaja kuhugi õigeks ajaks jõuda, ja seejuures auto alla ei jää, on ime. See, kui Sa libedal jääl uisutades pikali lendad ning ühtegi luud-konti ei murra, on ime. Vahel, kui ma end kuhugi lukustan, tabab mind foobia, et mis saab siis, kui lukk katki läheb ja ma ei saa sealt enam välja. Või mis saab siis, kui lift kinni jääb, kui ma parasjagu seal sees juhtun olema. Teate kindlasti seda jutti, mis südame alt läbi käib, kui mõni trepiaste vahele jääb, aga Sa ei kuku pikali. Need kõik on imed.

See on ilus, et meile on antud üks kuu aastas, et tähistada ja tähtsustada headust. Ma arvan, et meile on seda hädasti vaja, sest ilma selleta ei oleksi me võimelised aega maha võtma, et enda ümber ringi vaadata. Kuigi ma olen arvamusel, et hea peaks olema oluline terve aasta vältel, olen ma ka tänulik, et meil on see üks kuu. Las ta siis olla, seegi ju hea. Seda võimalust, palun, ärge laske raisku. Mulle meeldib see kuuse, mandariinide ja sulava küünlavaha lõhn ja perega piparkookide küpsetamine. Seda ei tahaks küll mitte millegi vastu vahetada.

Mul oli vahepeal vaja üks jõululugu välja mõelda, millest pidi video saama, aga ilmselt oli see selles veel natuke toores ja paremad ideed tahtsid peale tulla. Igatahes tahaksin seda Sinuga, armas lugeja, siin koos väikestet täiendustega jagada.

Pargis sajab laia sulgkerget lund. Keegi kõnnib valgel lumeväljal. Taustaks mängib akustilise tooniga lugu. Veidi eemal, piparkoogimajakese moodi tares, istub väike poiss ja kirjutab jõuluvanale kirja. Paber on erkpunaste äärtega. Tähed on hoolikalt kirjutatud, kuid näevad rohmakad välja. Poiss on elevil ja kärsitu, rullib kirjakese kokku ja viib selle päkapikusussi siise.

Poiss ja tüdruk seisavad akna juures ning vaatavad päkapikusussi ja kirja. Väljas hakkab hämarduma. Aknast välja vaadates on näha ingli kujutist ning oiss ja tüdruk vaatavad tähendusrikka pilguga teineteisele otsa.

"Kahju, et meie enam jõuluvanale ei kirjuta," lausub üks.

Tüdruk vaatab aknast välja. "Kui Jumal on olemas, või noh, temasse usutakse, siis miks ei võiks ka Jõuluvana olemas olla?" Lume sees sumpab hõbetiivakestega ingel nagu väike päkapikk.

Sama päeva õhtul leiavad poiss ja tüdruk end koos sõpradega istumas ja jõuluvanale kirja kirjutamas. Kõik on õnnelikud ja täiendavad üksteise soovide nimekirju, mis on pikad ja täis materiaalseid asju. Tehakse endast telefoniga pilte ja süüakse mandariine. Saabub õhtu ning aknalaual lebavad soove täis kirjad. Aknale ilmub taas ingli kujutis.

Hommikul lähevad tüdruk ja poiss aknalaua juurde. Kirjad on kadunud, nende asemel lebab seal pilt eilsest õhtust. Selle taga on kiri: „Kallid kingitused paakuvad rahulolu vaid lühikeseks ajaks – mälestused on aga jäävad.“

Poiss istub arvutis ja vaatab süvenenult ekraani, eejärel nõjatub tooli seljatoele ja näeb laual ingli kujutist. Ta tõuseb püsti ja lükkab lap-topi ekraani kinni, et sõbrale helistada. Nad lähevad välja jalutama. Puudel on jõulukaunistused. Õhtu tundub piisavalt täiuslik, et lumel lebada ja lumeingleid teha.

Jõuluõhtul istub tüdruk keset kinke- ja kilekotte ja on hulluks minemas. Järsku aga viskab kõik muu kõrvale, võtab kuskilt paari villaseid sokke ja paneb need ilusasse kinkekotti. Siis on ta valmis, et teele asuda.

Tuba on rahvast täis. Kõik on rõõmsad ja joovad hõõgveini, laual on mandariinid ja jagatakse piparkooke. Heliseb uksekell ja keegi läheb avama. Ta avab ukse ja trepil lebab kingikott.

Kingikotis on üks suur kingikarp. Kingikoti peal on silt: „Luuletust lugemata mitte avada.“ Keegi, kellel on päkapikumüts peas, võtab kingikoti enda kätte ning talle loetakse luuletust. Avatakse kingikott, mille sees on maiustused ja kaamera, et sõbrad saaksid veel oma mälestusi jäädvustada. Ekraanile ilmub tekst: „Hoidke elus traditsioone, sest need loovad ja ühendavad mälestusi.“

Lõpp.

Kaunist ja rahulikku jõuluaega! 

P.S. Kui kellelgi on mõni hea idee, kuidas võidelda piparkoogisõltuvusega, siis palun andke teada.

Positivus 2014

Positivusest on küll nüüd juba mitu nädalat möödas, kuid emotsioonid on endiselt värsked! :)

Tegemist on siis Lätis, väikeses Salacgriva linnakeses toimuva pigem, võks öelda, rokk-muusika festivaliga, mis sel aastal toimus juba kaheksandat korda. Mina jäin üritusega üldsielt rahule ning tahaks järgnevatel aastatel sinna kindlasti tagasi minna.

Nüüd saan oma elamusi piltide vahendusel teiega jagada.

Festivalipaik oli üles seatud männimetsa alla ja meri oli lähedal. Vesi oli hästi soe ja rand oli üldse ks mu lemmikpaiku nende päevade jooksul, kus lihtsalt rahulikult istuda, päikest nautida, ujuda. Sinna kostus ka festivali pealaval toimuv ja kuigi ma enamuse ajast siiski seal möllasin, siis õhtuti leidsin ikka ennast rannaliival istumas.

Telklas keerles kogu festivaliaja muidugi hoopis teistsugune elu, aga see käib asja juurde. Telkide rivid olid pehmeltöeldes lõputud. Meie sättisime oma telgi muidugi ahaaimamatult lätlaste keskele, kes ööd otsa lätikeelseid laule laulsid, aga elamus seegi :D Hiljem vaatasin telekast, et kusagile oli üles pandud ka Eesti lipp, mille ümber teised eestlased koondusid. Eks järgmine kord oleme targemad.

Rahvast oli palju, kuid see ei häirinud mind kordagi. Nagu telkla-pildilt näha, siis saime pühapäeval ka väikese vihmavalangu osaliseks, mis muutis lavaesise platsi muidugi väikeseks porimülkaks. Aga õnneks oli meri ju lähedale, kus ennast puhtaks pesta ja inimesed endiselt festivali nimele kohaselt positiivsed.

Ja loomulikult ei saa üle ega ümber suurepärastest esinejatest! You Me At Six, Elbow, Daughter, Anna Calvi, Ellie Goulding, The 1975, Bastille, The Kooks... üllatusi oli palju.

Milline näeb Lauluväljak välja laulukaare alt vaadatuna?

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, 
puuduta veel, 
ma palun, 
puuduta mind.

Kristiina Ehin

Taaskord on seljataga üks kaunis laulmise ja tantsimise pidu, kus kogetud nii rõõmu-, ühtsuse- kui vabadusetunnet trotsides väsimust, kuid nautides kõige selle kõrval imeilusat ilma. Minu jaoks oli selle peo naelaks Kristiina Ehini kirjutatud sõnadele loodud laul "Puudutus". "Kui tuleme kokku, kui leame mahti, jätame vaevad ja laulame, laulame." Seda lauldes tekivad kõige ilusamad tunded maailmas.

Mõned pildid proovist.

Ja siis jõudis kätte peo- ja lauluaeg, kus mul õnnestus laulda koos kümnetuhandepealise rahvamassiga segakooride laule ning lõpuks ka koos ühendkooridega, mis tähendab poole rohkem inimesi. Selline vaade avanes mulle laulukaare alt. Meid on nii palju!

Ja me kõik oleme eestlased, me oleme siin ja praegu, vabad, oma kauni maaga. Nautige seda võimalust!

Suviline Virumaa Teatajas

Ma olen üli-üli õnnelik ja rahul oma praeguse elukorraldusega ja sellega, et mul avanes võimalus saada uusi kogemusi, eriti väärtuslikke kogemusi, ajakirjanikuna. Soov, et minust saab tulevikus ajakirjanik, on minu sees küpsenud juba pikka aega. Mäletan, et kui olin 12-aastane ja keegi mul küsis, et noh, kelleks sa siis tulevikus ka saada tahad, oli minu vastus alati, et ma tahan minna Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima. See mõte on mind saatnud ka läbi kooliaastate. Ma pole kunagi reaalainetes eriti tugev olnud ja kuna mu tulevikuamet neid eriti ei nõua, ei muretse ma selle pärast eriti.

Juba kevadel leppisin oma maakonnalehe peatoimetajaga kokku, et tulen suveks sinna ja vaatame, mis saama hakkab. Algselt oli plaan selline, et tulen vaid üheks nädalaks, aga ma käin nüüd juba neljandat nädalat tööl ja ma olen rohkem kui rahul ja õnnelik. Mind on vaevanud erinevad kahtlused seoses hakkama saamisega ajakirjanikuna, kuid need on ostunud alusetuks, õnneks. Ma olen saanud käia  selle tööga seoses kohtades, kuhu ma varem sattunud pole ja rääkinud inimestega, kes on huvitavad ja hästi avatud. Ajakirjanikutöö juures on see eriti positiivne, et sa saad kirjutada. Kirjutamist armastava inimesena on mul tihti tunne, et tahaks kirjutada millestki, aga ideid pole. Ajakirjanikuna antakse sulle aga idee või uudis ette ja sinu töö on sellest kirjutada. Täielik win-win situatsioon :D

Lisaks kõigele muule on väga eriline tunne näha omaenda kirjutatud lugu ajalehes.Minu nimi on nüüd pikaks ajaks trükimustana ajalehepaberile säilitatud ja see näitab juba, et olen midagi saavutanud.

Siin ka väike sneak peak minu töösse...

See suvi on küll mõnes mõttes masendav ilmade poolest, aga minuga on juhtunud nii palju positiivseid asju, et see ei häirigi mind. Olen juba jõudnud Rootsi kruiisil käia ja tööd teha, mida naudin. Eest ootavad laulupidu, Positivuse festival ja kindlasti palju muud põnevat.

Mõned pildid tuulisest Stockholmist.

Ma ei tea, milliseks kujuneb mu tulevik, aga see, mis praegu on, on väga hea.

Kui kellelgi on mingeid ideid/soovitusi, andke julget teada.

Kevad

"Mine kohvikusse. Istu mõnusale diivanile akna all ja vaata aknast välja. Vaata mööda kiirustavaid inimesi. Vaata kõiki neid inimesi end hingetuks jooksmas, et jõuda rongile. Kõiki neid poodlemas käinud tüdrukuid liiga paljude kilekottidega. Kõiki neid paarikesi, kes on liiga armunud, et hoolida. Ja siis sa näed seda - väikest tükikest enda olemusest kõigi nende inimeste sees. Ja sa tunned, et üksi kohvikus istumine pole kunagi tundunud parem kui praegu."

 *

Kevad on mu lemmik aastaaeg. Muidugi meeldib mulle ka suvi, aga kevad... selles on rohkem elu. Päike tuleb üle pika aja jälle välja ja taevas muutub iga päevaga üha sinisemaks. Kõik naistepäevaks kingitud lilled puhkavad kristalsetes vaasides, kuid mitte kauaks. Linnud siristavad ja inimesed muutuvad õnnelikumaks, sest käes on aeg tegeleda tervisespordiga. Käes on aeg teha ettevalmistusi suveks ning otsida välja oma õhuke kevadmantel. Kui see ei tee teid õnnelikuks, siis ma ei tea, mis teeb.

P.S Kõigile, kes on näinud Ilmar Raagi filmi "Kertu" peaks see laul tuttav olema. Ja kõigile, kes seda veel näinud pole, soovitan vaadata!

"I live in my own little world. But its ok, they know me here."

Tegelikult on inimene ise suurema osa oma probleemide tekitajaks. Tahame seda või mitte, nii see on. Me lihtsalt oleme loodud selliseks. Ma vahel mõtlen, et kui palju see maailm, mida mina näen, erineb teiste omast. Vahest elan ma hoopis mingis oma imelises maailmas, kus polegi nii palju halba, sest ma lihtsalt ei märka seda. Ausaltöeldes otsin ma alatasa kõiges just head, ja tavaliselt leiangi. Võib-olla peaksin ma just õnnelik olema, et näen ainult valitud asju.

See ei ole mina

Vahel ma tahaks kuidagi inimesi tõugata, et nad mõistaksid, et meie ümber on nii palju ilusat loodust ja head muusikat, armsaid inimesi ja häid raamatuid ja... tueb need lhtsalt enda jaoks üles leida. Vahel on valus vaadata täies elujõus inimesi oma võimalusi lihtsalt maha mängimas. Nad üütlevad: "ma ei viitsi", "ma ei saa".Mida sa ei saa? Saad küll, lihtsalt võta end kokku ja püüa elada. Võta midagi ette. Kobi oma mugavustsoonist välja ja vaata ringi: sa oled tegelikult õnnelik! Kas pole nii?

Ma püüan olla hea eeskuju.

Ta on üksik hunt, ta on oma karja poolt hüljatud, sest on vigane ega suuda korralikult jahti pidada. Ta on jäänud oma saatusega omapead ja ta on sunnitud leidma lahendusi, mis talle on kõige paremad. Ainult tema ise oskab neid leida, sest ta on oma saatusega üksi ja ainult tema teab, kuidas on kõige parem. 

Liigsele pingele järgneb alati langus - pinge murdub ning valus on, kui see langus ei olegi mitte nii väga valus, vaid sa peaaegu ei tunnegi seda. See on lihtsalt lämmatav.


Kogu aeg on lihtsalt liiga palju vaja teha. Mõnikord tahaks, et elu seisma jääks ja ma võiks lihtsalt magada. Ja siis sooviks veel, et ei oleks nii pime. Et oleks rohkem päikest ja valgust. Ma lihtsalt ei talu seda pimeduse aega, sest mul on siis kogu aeg tunne, nagu tahaks mitmeks kuuks talveunne vajuda.

Nädalavahetusel käisin kinos "Nümfomaani" esimest osa vaatamas.See oli tõesti midagi täiesti uut kinolinal.

Ning kas ma jõuan "Tõe ja õiguse" homseks läbi loetud? Jah, kindlasti, sest miks magada kui saab ka raamatut lugeda...

Unistajad

Olen juba pikemat aega mõelnud oma blogile. Olen mõelnud, et võiks teatud teemadel arvamust avaldada ja nii, et see ka teistele huvi pakuks. Praegu ei ole mul veel visiooni, illiseks see blogi kujuneb ja kas keegi üldse seda loeb,gi aga mul on unistus.

Kas me kõik mitte ei oma unistust olla parem inimene? Me anname endale lubadusi ja mõtleme: küll homme teen/saan. Homme olen parem. Homme teen oma elus muutuse. Homme olen sõbralikum, ilusam, töökam. Kõik on homme. Aga täna? Mis on tänane päev? Siin ja praegu, olevik? Ma olen ammutanud inspiratsiooni internetiavarustest ja jõudnud arusaamale, et elada tuleb täna. Kuid mida ma selle teadmisega peale hakkan, seda ma ei tea. Elule meeldib kulgeda omasoodu ja ta ei paista hoolivat sellest, kui ma talle meelde tuletan: "Seisa! Vaata ringi! audi hetke". See ei tööta kunagi. Elu on nagu jõgi, mida ei peata miski. Ta muudkui voolab edasi ja viib sind oma vooluga kaasa.

Täna oli mul lauluklassiga Tamsalus esinemine. Esitamisele tulid ABBA tuntumad lood ja kõik laulsid nii ilusasti, et ma lihtsalt imestasin kogu kontserdi aja. Mida teen mina nende andekate inimeste hulgas? Ma ei ole kunagi nii hea kui nemad. Tean, et ei tohiks end teistega võrrelda, aga ma ei saa sinna midagi arata, teen seda kogu aeg. Ja olen teiste üle õnnelik. Kõik on nii tublid ja mul on nii hea meel! Suurepärane lihtsalt. Armastan Teid kõiki!

Nojah. Mind kurvastas täna tõsiasi, et ma ei oska sõrmi nipsutada. Ma ei tunne end sellepärast täisväärtusliku inimesena enam. Ja vilistada ma ka ei oska. Ja hundiratast ka ei oska visata. See tundub lihtsalt võimatu.

Muidugi, maailmas leidub headust ka. Eile üle pika aja linnaliini bussiga sõites tabas mind korraga kaks üllatust: esiteks hakkas minuga rääkima üks vanem naisterahvas. Ta juhtus mu tähelepanu mu helkurile, mis oli jäänud bussi istme käetoe vahele kinni.

"See kaob sul ära!" hoiatas ta.

Bussijuht seepeale võttis kuskilt peotäie helkureid ning andis ühe sellele naisele, kes omakorda jagas neid mulle ja teistelegi. No lisaks tuli bussi veel piletikontrolör, kuid temaga mul vedas. Ta polnud õnneks mingi õel inimene. Jumal tänatud!

Kas te teadsite, et inglid on olemas?