"I live in my own little world. But its ok, they know me here."

Tegelikult on inimene ise suurema osa oma probleemide tekitajaks. Tahame seda või mitte, nii see on. Me lihtsalt oleme loodud selliseks. Ma vahel mõtlen, et kui palju see maailm, mida mina näen, erineb teiste omast. Vahest elan ma hoopis mingis oma imelises maailmas, kus polegi nii palju halba, sest ma lihtsalt ei märka seda. Ausaltöeldes otsin ma alatasa kõiges just head, ja tavaliselt leiangi. Võib-olla peaksin ma just õnnelik olema, et näen ainult valitud asju.

See ei ole mina

Vahel ma tahaks kuidagi inimesi tõugata, et nad mõistaksid, et meie ümber on nii palju ilusat loodust ja head muusikat, armsaid inimesi ja häid raamatuid ja... tueb need lhtsalt enda jaoks üles leida. Vahel on valus vaadata täies elujõus inimesi oma võimalusi lihtsalt maha mängimas. Nad üütlevad: "ma ei viitsi", "ma ei saa".Mida sa ei saa? Saad küll, lihtsalt võta end kokku ja püüa elada. Võta midagi ette. Kobi oma mugavustsoonist välja ja vaata ringi: sa oled tegelikult õnnelik! Kas pole nii?

Ma püüan olla hea eeskuju.

Ta on üksik hunt, ta on oma karja poolt hüljatud, sest on vigane ega suuda korralikult jahti pidada. Ta on jäänud oma saatusega omapead ja ta on sunnitud leidma lahendusi, mis talle on kõige paremad. Ainult tema ise oskab neid leida, sest ta on oma saatusega üksi ja ainult tema teab, kuidas on kõige parem. 

Liigsele pingele järgneb alati langus - pinge murdub ning valus on, kui see langus ei olegi mitte nii väga valus, vaid sa peaaegu ei tunnegi seda. See on lihtsalt lämmatav.


Kogu aeg on lihtsalt liiga palju vaja teha. Mõnikord tahaks, et elu seisma jääks ja ma võiks lihtsalt magada. Ja siis sooviks veel, et ei oleks nii pime. Et oleks rohkem päikest ja valgust. Ma lihtsalt ei talu seda pimeduse aega, sest mul on siis kogu aeg tunne, nagu tahaks mitmeks kuuks talveunne vajuda.

Nädalavahetusel käisin kinos "Nümfomaani" esimest osa vaatamas.See oli tõesti midagi täiesti uut kinolinal.

Ning kas ma jõuan "Tõe ja õiguse" homseks läbi loetud? Jah, kindlasti, sest miks magada kui saab ka raamatut lugeda...

Unistajad

Olen juba pikemat aega mõelnud oma blogile. Olen mõelnud, et võiks teatud teemadel arvamust avaldada ja nii, et see ka teistele huvi pakuks. Praegu ei ole mul veel visiooni, illiseks see blogi kujuneb ja kas keegi üldse seda loeb,gi aga mul on unistus.

Kas me kõik mitte ei oma unistust olla parem inimene? Me anname endale lubadusi ja mõtleme: küll homme teen/saan. Homme olen parem. Homme teen oma elus muutuse. Homme olen sõbralikum, ilusam, töökam. Kõik on homme. Aga täna? Mis on tänane päev? Siin ja praegu, olevik? Ma olen ammutanud inspiratsiooni internetiavarustest ja jõudnud arusaamale, et elada tuleb täna. Kuid mida ma selle teadmisega peale hakkan, seda ma ei tea. Elule meeldib kulgeda omasoodu ja ta ei paista hoolivat sellest, kui ma talle meelde tuletan: "Seisa! Vaata ringi! audi hetke". See ei tööta kunagi. Elu on nagu jõgi, mida ei peata miski. Ta muudkui voolab edasi ja viib sind oma vooluga kaasa.

Täna oli mul lauluklassiga Tamsalus esinemine. Esitamisele tulid ABBA tuntumad lood ja kõik laulsid nii ilusasti, et ma lihtsalt imestasin kogu kontserdi aja. Mida teen mina nende andekate inimeste hulgas? Ma ei ole kunagi nii hea kui nemad. Tean, et ei tohiks end teistega võrrelda, aga ma ei saa sinna midagi arata, teen seda kogu aeg. Ja olen teiste üle õnnelik. Kõik on nii tublid ja mul on nii hea meel! Suurepärane lihtsalt. Armastan Teid kõiki!

Nojah. Mind kurvastas täna tõsiasi, et ma ei oska sõrmi nipsutada. Ma ei tunne end sellepärast täisväärtusliku inimesena enam. Ja vilistada ma ka ei oska. Ja hundiratast ka ei oska visata. See tundub lihtsalt võimatu.

Muidugi, maailmas leidub headust ka. Eile üle pika aja linnaliini bussiga sõites tabas mind korraga kaks üllatust: esiteks hakkas minuga rääkima üks vanem naisterahvas. Ta juhtus mu tähelepanu mu helkurile, mis oli jäänud bussi istme käetoe vahele kinni.

"See kaob sul ära!" hoiatas ta.

Bussijuht seepeale võttis kuskilt peotäie helkureid ning andis ühe sellele naisele, kes omakorda jagas neid mulle ja teistelegi. No lisaks tuli bussi veel piletikontrolör, kuid temaga mul vedas. Ta polnud õnneks mingi õel inimene. Jumal tänatud!

Kas te teadsite, et inglid on olemas?